30.05.2009
Laupäev

Panin just pesu pesema (oi kui tubli ma olen) ja mõtlesin natuke blogisse jälle kirjutada.
Täna oli taaskord üks lahe päev. Ajasime ennast 7-st ülesse ja enne 8-t astusime juba uksest välja. Nitzan ootas meid väljas, et sõita North Sore-ile. Mina, Paul ja Elizabeth olime need ainukesed tublid, kes suutsid üles ärgata ja seiklema minna.
Mehed ostsid Starbucksist endale kohvi kaasa ja sõit algas. Umbes pool tundi sõitu ja olimegi rannas. Iga rand kuhu me lähme on omamoodi ilus, ahhetad ja ohhetad!!! Läksime kohe vette, et uni ära ajada, mis veel väheke kiusas. Vesi oli väheke jahe, aga see oligi hea, sest päike oli tapvalt kuum jälle üle pika aja. Nitzan läks oma sõbraga surfama ja Paul põrutas ka neile järgi. Ta sai juba päris hästi hakkama, eks harjutamine teeb meistriks, aga kuna tal oli väikene pohmell, siis see loksutamine ei mõjunud hästi. Ta heitis viludasse kohta mõneks ajaks pikali, et endasse eluvaimu sisse saada.
Võtsime ikka julgelt paar tundi päikest ja käisime vahetpidamata ennast vees jahutamas. Mõnus, et päike oli jälle taevas, sest paar päeva oli täiesti pilves.

Kui poisid veest välja tulid viis Nitzan Elizabethi surfamist õpetama. Ta ikka üritas tükk aega püsti saada, aga kahjuks ei õnnestunud, kuna lained olid ikka väga suured. Veest välja tulles ütles Elizabeth, et see pole üldse nii kerge nagu vaadates tundub. Otsustasin siis seekord vahele jätta surfitunni, kuna lained olid tõesti suured. Aga kindlasti kavatsen selgeks õppida, 3 kuud aega õppida.

Umbes 12 ajal liikusime edasi järgmisesse randa-Pipeline, kus Nitzan tahtis veel natukene aega surfata. Me samal ajal võtsime päikest ja vaatasime kuidas ta surfas-ta oli osav!!! Järsku hakkas vihma sadama, mis oli nagu nii mõnus. Kui Eestis rannas olles vihma hakkaks sadama, siis jookseksid kõik minema, aga siin oli see nii mõnus jahutav. Lõpuks hakkas aga vihma käes külm ja otsustasime minna puu varju. Mõne tunni pärast tuli ka Nitzan kaldale ja sõitsime edasi. Enne tagasi Honolulusse minekut sõitsime läbi Dole Pineapple Plantationist (Dole Ananassi Istandus). Tegime seal paar pilti ja jalutasime läbi suveniiri poest. Ananassid olid seal lahedad-neid oli igas suuruses ja erinevat värvi. Seal sai minna sõitma rongiga, aga see maksis 7 dollarit , nii et jätsime seekord vahele.Ringkäik tehtud hakkasime tagasi koju sõitma.
Umbes 6 ajal jõudsime tagasi linna. Ostsime PizzaHut-ist kaasa ühe suure pizza ja läksime seda Diamond Headi lähedale sööma. Vaade sealt oli nii ilus. Me nüüd ükspäev üritame ära käia seal tipus ka, sealt pidi olema veel ilusam vaade üle terve Honolulu.
Pool 7 jõudsime koju. Jooksin dušsi alla, sest olin ikka veel üleni liivane. Nüüd siis puhas ja pesen pesu. Nii hea, et pesumasin ja kuivati korteris.
Õhtuseid plaane veel pole, võib olla täna rahulikult, aga kes teab.
Homme jälle uus päev ja uued tegemised.

Aloha

Heleri

29.05.2009
Reede

Täna oli äratus kell 6. Käisime pesemas ja läksime bussipeatusesse, et sõita Social Security Office`sse. Ootasime 15 minutit ja mõtlesime ,et jäime bussist maha, aga õnneks buss tuli. Teised eestlased olid ka bussis ja sõit võis alata. Buss peatus otse selle büroo ees. Läbisime turvakontrolli ning suundusime ankeete täitma. Üks haaval kutsuti kõiki putkadesse, kus sisestati andmed ja anti vajalikud paberid. Social Security kaardi peaksime saama kahe nädala pärast. Me kavatseme helistada juba järgmisel nädalal, et äkki saab numbri varem kätte.
Büroos läks kokku umbes pool tundi. Peale seda läksid osad koju ja mina,Paul ning Tõnu hakkasime otsima Lanakila Health Centerit, kus me pidime röntgeni tegema. Jalutasime mõnda aega , aga siis otsustasime bussiga edasi sõita. Kohale jõudes täitsime jälle ankeedid ja ootasime millal meid sisse kutsutakse. Me peame sinna tagasi minema neljapäeval, et saada tõend, mis näitab et kõik on korras. Pildid tehtud suundusime tagasi koju. Bussisõit kestis pool tundi, sest iga 100m tagant oli bussipeatus. Bussis oli akna all nöör, millest pidi tõmbama, kui tahtsid maha saada.
Sõime lõunat ja puhkasime natukene. Õhtul tulid kõik eestlased kes Hawaiil juba on meie maja basseini juurde- saime kõik tuttavaks. Kell 10 õhtul pandi bassein kinni ja edasi läksime teiste eestlaste korterisse samasse majja, seal läks pidu edasi. Ma ei tea kaua pidu kestis, aga mina lõpetasin kell 12 öösel, sest olin väsinud ja läksin magama.Eks ma kuulen teiste muljeid hommikul, et mis seal siis veel juhtus.

Aloha

H.

28.05.2009
Neljapäev

Käisin eile (kolmapäeval) kell 11 hommikul tööintervjuul. Intervjuu läks väga hästi. Staff manager kiitis, et mu inglise keel on päris hea. Täitsin ära applicationi ja vestlesin temaga. Vestlus läks hästi ja tundus et ma täitsa meeldin neile. Praegu ma midagi rohkem sellest ei räägi, kuna ei tohi ära sõnuda. Staff manager pidi minuga ühendust võtma ja nüüd ootangi tema kõnet. Loodan väga ,et saan sinna tööle, sest palk on seal üpriski hea.
Peale vestlust jalutasin koju ja hakkas vihma tibutama. Korterisse jõudes hakkas sadama paduvihma.

Täna ärkasime jälle varakult - kell 8. Sõime hommikust ja Paul läks jooksma. Nüüd siis kell umbes 12 läbi ja tunni aja pärast lähme uuesti Diamond Headi Health Centerisse oma paberitele järgi. Süsti koht on meil punane ja sügeleb, aga loodame, et tuberkuloosi pole.

Health Centeris käidud. Kohale jõudes olid kõik märjad ja väsinud. Võtsime järjekorda ja kontroll võis alata. Paul oli esimene ja talle öeldi, et ta peab minema röntgenit tegema, kuna süstikoht läks punaseks ja oli natuke paistes. Minule öeldi täpselt sama ning ühele poisile ka. Teised said oma paberid kätte ja neil oli süstikoht terve. Meie peame homme minema röntgenit tegema ja kui kõik korras lähme ühe korra veel sinna Health Centerisse tõendile järgi.
Tagasi tulles käisime läbi food pantryst (toidupood). Paul kukkus umbes 4 päeva tagasi ja jalal on nüüd haav, mis pole veel siiamaani ära paranenud. Ostsime poest haava puhastusvahendit. Peale selle ostsime 2 juustukoogi tükki, et õhtul saaks maiustada.
Kodus valmistasime lõunasöögi, milleks oli spagetid tomatipasta ja munaga-nämm nämm!!! Kõht täis läksid Paul, Eliko ning teised eestlased võrkpalli mängima. Marit ja Elizabeth magavad. Ma vaatan oma seriaali ära ja lippan järgi.
Homme tuleb ka tihe päev. Peame minema röntgenit tegema ja social security büroosse. Õhtul väike istumine teiste eestlastega, kes said ka korteri samasse maja, kus me elame.

Aloha
H.

26.05.2009
Teisipäev

Ärkasime täna kell 6 hommikul, palavusega läheb uni lihtsalt ära. Ei viitsinud voodis lebotada ja otsustasime päevaga algust teha. Paul-Gunnar läks parki ja randa hommikujooksu tegema, mina käisin pesemas ja sättisin ennast valmis, et minna tööd otsima. Mõne aja pärast oli Paul juba tagasi korteris ja kus alles hingeldas.
Värske puuviljasalat ja röstsai söödud läksin tööd otsima, Paul-Gunnar jäi koju pöialt hoidma. Täna oli mul plaanis kõigepealt ühes ainsas kohas ära käia, mis asub meie korterist 2 minuti kaugusel. Jõudes kohale oli õnneks staff manager kohal. Tutvustasin ennast ja ütlesin, et üks tüdruk Eestist kes eelmisel suvel siin töötas soovitas siia tulla tööd küsima. Viie minuti pärast helistas ta juba ülemusele ja leppisime kokku intervjuu aja, mis on homme hommikul. Kohast veel täpsemalt ei räägi, sest tavaliselt ei tohi enne midagi rääkida kui tööd pole saanud, see ei pidanud õnne tooma. Nii, et hoidke mulle pöialt, et homme intervjuu hästi läheks.
Peale 5 minutilist vestlust läksin koju nägu naerul, sest ei uskunud et nii hästi läheb ja kohe intervjuule kutsutakse.
Kella 1 paiku läksime viie teise eestlasega ja ühe meie korterikaaslasega tuberkuloositesti tegema. Health Center asus umbes 4,5 km kaugusel. See tundus nii kaugel, sest palavusega muutus samm aeglasemaks ja mäest üles ronimine oli ka suht väsitav. Aga me kõik saime hakkama. Kohalejõudes täitsime ankeedid ja võtsime järjekorda. Paul oli meist kõigist esimene julge, kes süstima läks. Mina vaatasin hirmuga pealt kuidas teda nõelaga torgiti. Mina olin siis kolmas. Mingi naine kampsun seljas ja kummikindad käes võttis lihtsalt järjest inimesi ja torkis kõiki. Istusin siis toolile ja ootasin hirmunult millal ta mind torkima hakkab.
Teised naersid ukse taga mu näo üle, sest olin nii ehmunud, mis teha mulle ei meeldi nõelad, aga kellele need meeldivad. Süst tehtud hakkasime tagasi jalutama.
Läksime läbi ühest suurest toidupoest-Safeway. Ostsime sealt kaasa nädala söögi ja läksime koju. Tagasitee tundus olevat ka nii pikk.
Siinsetes toidupoodides on ikka nii suur toiduvalik ja nii palju huvitavaid toite. Õnneks on meil 3 kuud aega neid kõike proovida. Eesti toidupoodide valik selle kõrval on väga kesine.
Koju jõudes tegime endale spagette tomatipastaga...mmmm nii hea oli.
Kõhud täis söödud läks Paul randa võrkpalli mängima, ma jäin koju, sest jalad olid käimisest nii haiged. Nüüd juba õhtu ja varsti aeg magama minna.

Aloha

H.

Jahiga merel

24.05.2009
Pühapäev

Meie korterikaaslane Eliko sai tuttavaks ühe mehega, kes on pärit Texasest, aga suvitab vahel Hawaiil. Ta viis meid jahiga sõitma. Kuidas see on võimalik? Me oleme Hawaiil ja meid viiakse lihtsalt jahiga sõitma. No on see alles elu.
Sõitsime waikiki rannast natuke eemale ja jäime ankrusse. Võtsime päikest ja ajasime juttu. Vaade Honolulule oli imeline. Jahi juht pani Pauli kohe tööle ja vahepeal ta isegi juhtis jahti. Merel olime umbes 4 tundi. See kõik oli vägev, aga mul hakkas sellest loksumisest nii halb.
Tagasi tulles käisime food pantrys (toidupood) ja ostsime puuvilju. Sealt hakkame ka edaspidi süüa ostma-valik oli hea ja hinnad täitsa ok. Nii hea oli üle pika aja värsket puuvilja süüa-arbuus maitses nii hästi.
Kõhud täis, tegime väikse uinaku. Kella 9 paiku hakkasime sättima ennast välja minekuks. Kleidid seljas, kingad jalas ning pidu võis alata. Läksime vaatasime üle siis kohaliku ööklubi- Zanzabar. Meie korterikaaslase sõber sai panna meid VIP listi ning piletiraha jäi meil alles. Klubisse jõudes oli järjekord väga pikk, aga meie marssisime VIP järjekorda ning 5 minutiga olime klubis sees.
Rahvast oli väga palju ja muusika oli hea-rnb ja hip hop. Ei möödunud minutitki kui juba tuldi rääkima ja kutsuti tantsima. Tantsisime mustade meestega(neegritegaJ)- kus nemad alles hõõritasid, issakeneJ. Kaua vastu ei pidanud, sest selline hõõritamine väga ei meeldinud. Saime endale 2 kohalikku sõpra ning võib olla õnnestub nende kaudu ka töö leida, sest nad ise ka ütlesid, et saavad ehk aidata väheke. Siin on ka väga tähtis roll tutvustel, sest nii on kergem ka tööd saada.
Mul olid jalas 8cm kõrged kontsad (laenasin tüdrukutelt) ja kaua ma nendega seista ei suutnud. Otsustasin koju minna, sest väsimus oli ka päris suur, teised jäid veel klubisse. Võtsin kingad jalast ja läksin paljajalu koju. Tee peal tuldi ka kohe rääkima et kust ma pärit olen ja mis teen Hawaiil. Kahe minuti pärast olin õnnelikult kodus ja läksin magama.

Aloha

H. ja PGM

Päev Waimea beachil

23.mai 2009.
Päev Waimea Beachil

Täna oli imestamapanev päev- super äge! Kohe räägin täpsemalt, aga ennem eilsest päevast ka natukene.
Reedel siis saime teada, et majas kus me elame praegu on ka bassein 5 korrusel (ise elame 19 korrusel). Niisiis reedene päev möödus meil basseini ääres päevitades ja ujudes. Seal olles kohtasime 2 kohalikku kes tulid meiega juttu rääkima. Nad tegelevad surfilaudade müügi ja õpetamisega. Õhtul tulid nad meile külla ja pakkusid välja, et õpetavad meid homme surfama. Me algul kahtlesime, et kas nad päriselt ka õpetavad, aga õnneks õpetasid.
Aga nüüd siis meie põnevast laupäevast. Kaks kohalikku meest tulid siis hommikul 9-ks meie ukse taha ja meie sõit võis alata. Läksime siis 5-kesi nende kaubikusse, kus ootasid meid suured surfilauad ja Bob Marley taustamuusikaks.
Sõitsime mööda ookeani kallast kaugele North Shore-le ja peatusime Waimea beachil. Enne seda tegime vahepeal ilusatest vaadetest pilti. Nägime kuidas kohalikud krabisid püüdsid ja kotti pistsid- õhtul pidid süüa tegema. Päris jubedad olid need elukad. Kõik inimesed on ikka nii sõbralikud siin. Kõik, kes mööda lähevad tervitavad ja küsivad kuidas läheb, mis teen, kust pärit olen ning alati naeratavad. Üks mees sõitis jalgrattaga rannas mööda ja ütles Hello girl, whats up? What a beautiful day.
Enne Waimea beachile jõudmist käisime poes midagi joogipoolist ostmas- õlut . Need kaks meest lihtsalt tegid meile kõik välja. Ladusid käru asju täis ja maksid ise. Meil kõigil olid suud lahti, et mis toimub, et siinsed inimesed on eriti lahked, me pakkusime neile raha, aga nad ei tahtnud. Kuidagi saime nendele anda 20 dollarit, aga see oli nii väike osa sellest, mis meie kõigi 5 inimese joogid kokku maksid.
Rannas tegime õlled lahti ja võtsime ilusa päeva ja hawaii terviseks. Nad mängisid ukulelet, mis tekitas eriti mõnusa Hawaii feelingu.
Esimesed õlled joodud asusime surfama. Meile kõigile õpetati surfilaua peal püsti sõitmist ja tasakaalu hoidmist. Me kõik 5-kesi saime hakkama, mitte keegi ei kukkunud vette. See oli väga lahe. Need mehed oli kohalikud, üks oli pärit Mauilt ja teine Iisraelist (kuigi ta elas Mauil). Nad oli väga lahedad. Rannas oli ikka nii vinge. Rand ise oli ka imeline. Ujusime palju ja tegime liivasõda- see oli küll maailma parim laupäev.
Enne äraminekut saime veel tuttavaks teiste kohalikega, kellega ka kampa võtsime ja juttu ajasime. Tegime koos pilti ja loomulikult käis naiste vette viskamine.
Tagasisõit kulges kiirelt ning jõudsime õnnelikult koju. Päev oli väsitav, aga see eest väga äge.
Aga me ei suuda ära imestada kui sõbralikud inimesed siin on. Rannas näiteks need teised kohalikud andsid meile kõigile oma õllesid ja kutsusid peole. Eestis on inimesed selle kohapealt kitsid, et mina sulle enda õlut küll ei anna. Ameeriklased on lahedad!!!
Homme on uus päev ja ühe tüdruku kohalik tuttav viib meid hommikul jahiga merele. Tõotab tulla jälle suurepärane päev. Ma pole ju veel ühtegi korda jahiga sõitnud. Täiesti lõpp!!!
Homme ja teisipäeval on siis plaanis tööd hakata otsima.
Hawaii loodus on hingematvalt ilus, sellist pole kusagil mujal näinud ja me pole veel siiamaani aru saanud , et siin oleme, see on nii uskumatu. Siin on niiii ilus. Olen ülirahul ja õnnelik, et otsustasin siia tulla.
Ameerika on võimaluste maa- seda oleme me juba näinud ja alles 4-ndal päeval, sest erinevad võimalused lihtsalt kukuvad sülle.

Aloha

H.

Teine päev paradiisis

Aloha,

Täna ärkasime kell 7.00. Vaatasime siis aknast välja ja see vaade võttis sõnatuks. Eile öösel pimedas ei näinud midagi, ainult majade tulesid:)

Sättisime ennast valmis ja läksime siis meie uut kodulinna uudistama.

Uksest välja astudes vaatasid palmid vastu ja soojus puges põue:) Hakkasime Waikiki ranna poole liikuma. Loodus siin on ikka nii ilus ja kõik on nii värviline-maagiline koht. Kõndisime kümmekond minutit ja meile avanes imeline vaade- kuulus Waikiki rand-valge liiv ja sinine meri:) Ma ei ole kunagi nii ilusat randa näinud ja me nägime esimest korda Vaikset ookeani. Vesi oli soe!

Jalutasime mööda Waikiki randa, kuni lõpuni ja imestus oli suur-see kõik oli nii ilus. Vahepeatus oli Subways, kust ostsime footlong sandwitchi (pikk võileib)-mis oli meie hommikusöök. Jalutasime veel natuke aega mööda linna ja suundusime tagasi koju:)

Väike puhkepaus ja suundusime meie korterikaaslastega Waikiki randa päevitama ja ujuma. Päike oli nii kuum, isegi paljajalu ei saanud liival käia. Kaua ei saanud päikest võtta kuna ei tahtnud ära kõrbeda:) Vees oli nii mõnus olla ja lained olid ikka päris suured.

Edasi suundusime linnapeale, kus meile näidati ära kõige paremad poed ja siin saab ikka riideid väga odavalt.

Kõhud tühjad, suundusime WallMarti poole. Sinna tundus olevat nii pikk tee, aga pärast selgus, et läksime sinna kogemata suure ringiga. Seal oli suht nigel toiduvalik, aga midagi saime. Peab ikka toitu kodule lähemalt poest ostma. Peale seda tripi olime nii väsinud, et enam vähem roomasime tagasi korterisse, käes rasked toidukotid.

Jõudsime koju ja täna enam kuhugi ei liigu, jalad on liiga haiged, aga homme uus päev ja uued tegemised.

Käisime ka Honolulu loomaaia juures hindu vaatamas ning kindlasti plaanime ka seal ära käia.

Tänase päevaga sai selgemaks see, et me oleme tõesti Hawaiil ja see on paradiis- seda pole võimalik kirjeldada sõnadega, seda peab oma silmadega nägema. Ma olen lummatud!

Homme peab veel minema TB testi tegema ja avastamist on veel küllaga.

Järgmise korrani

Aloha

H.

Hawaiil

Me oleme lõpuks kohal. Umbes 18 tundi lennukiga sõitmist, aga see oli seda väärt.

LA-st sõitis lennuk Honolulule 4 tundi ja 45 minutit ning jõudsimegi õnnelikult, aga väsinult kohale. Kuna kell on siin praegu 12 öösel, siis on pime ja ei näegi milline paradiis välja näeb, aga homme saame teada. Ootame põnevusega:)

Lühikesed püksid läksid hopsti jalga, sest siin on nii palav, ei kujuta ette seda kuumust päeval.

Vaade korterist, kus ajutiselt peatume on lausa võrratu-lisame siia ka pildi sellest, et saaksite seda imetleda.

Homme hommikul lähme tutvume meie uue kodulinnaga.

Meie poeme põhku, sest väsimus lausa tapab.

Aloha

Hellu ja PGM

Uskumatu- me oleme Los Angeleses.

21.05 kell 5 pm

Uskumatu aga tõsi- me pidasime vastu 11 tundi ja nüüd istume Los Angelese lennujaamas ja ootame oma lendu Honolulule. Nii tahaks minna LA-se linna peale, aga peame ootama 1. septembrini.
Lennureis oli pikk ja väsitav. Saime ka kohe pettumuse osaliseks, kui avastasime, et meil polegi akna ääres kohti, mida Estravel meile lubas ja kinnitas. Ütleme nii, et teenindus pole neil kiita. See eest lennukimeeskonda tahaksime väga kiita, kõik olid väga abivalmid ja alati naeratasid.
Sõit algas siis lõunasöögiga. Valida oli kana pasta või lihalasanje vahel- mina võtsin kanapasta ja Paul lihalasanje, vahepeal tegime vahetust. Lisaks sellele oli veel saiake, jook ja magustoit ning ohtralt veini ;). Kui kõhud täis asusime uurima mis filme me näha saame. Valik oli hea, aga kahjuks kõiki vaadata ei jõudnud.
Meie esimeseks filmiks oli „Taken“, mis meile mõlemale meeldis. Järgmised filmid olid meil erinevad. Mina vaatasin siis „P.S. I Love You“ ja Paul vaatas Benjamin Buttoni elu ning Maadleja. Ta oli neist mõlemast mega vaimustuses (soovitab kui keegi veel näinud pole). Aga mis ma neid filmide nimesid ikka siin ette loen. Kolmanda filmi ajal vajus minul silm vägisi kinni ning tegin väikse uinaku, millest aga ei tulnud midagi välja- liiga vähe ruumi oli :) Paul aga pidas rõõmsalt vastu ja vaatas veel 2 filmi ära :) kange mees :)
Enne maandumist anti meile veel paar võileiba, šokolaadi ja teed või kohvi. Jõin vägisi kohvi ära, et Honolulu reis ka vastu pidada.
Los Angelese lennujaamas olid kohe kõik nii sõbralikud, mis tõi endalgi naeratuse näole, sellised peaksid olema inimesed ka Eestis! Ja siin on juba nii palav, mis siis veel Hawaiil on ;) Pildil siis meie lennuk, mis meid Honolulule toob. Väikselt on Heleri ka pildil. :)

Järgmine kord kirjutan juba Hawaiilt ;)

Kohtumiseni

Londoni lennujaamas

Ärkasime täna väga varakult, kell 5 hommikul. Pool 6 hakkasime sõitma Helsinki- Vantaa lennujaama poole. Peale 6-te jõudsime lennujaama ja check-in`i minnes avastasime pika järjekorra. Õnneks kaua ei pidanud ootama, sest rivi liikus kiiresti. Saime siis check-in`i lähedale kui nägime, et meie ees seisab Vin Diesel (Lähemalt uurides läks meel siiski kurvaks, kuna tegemist oli lihtsalt väljanägemiselt sarnase tüübiga). Saime piletid kätte ja suundusime turvakontrolli. Ka sealt pääsesime läbi kiirelt. Peale seda suundusime kohe lennukile ja sõit Londonisse võis alata. Sõit ise kestis 2,5 tundi ja sinna sisse kuulus ka hommikusöök. Kandikul toodi siis omlett, mille sees oli vist spinat, täpselt ei saanudki aruJ Väike kukkel, millele määrisime võid, soe tee ning värske apelsinimahl. Kõht oli täis ja tuju hea, kui välja jätta üks asi- mul hakkas nii halb lennukis. Need tõusmised ja laskumised ei meeldi mulle kohe üldse. Süda läks nii pahaks. Isegi siin Heathrow lennujaamas istudes tunnen, et ikka on halb olla. Aga eks ma pean kannatama ja küll läheb üleJ
Mõtlesime, et Londoni lennujaamas on paljudel maskid ees seagripi pärast, aga polegi. Loodame, et keegi meid siis kogemata ei nakata, muidu lähme LA-sse saba ja kärsagaJ
Illustreeriv pilt ka meie LA lennukist.

Hellu ja PGM :)

Naudime Baltic Princessi võlusid...

Hellou!!!

Esimesed reisimuljed siis... :)

Istume oma kohvrite otsas infoleti vastas ja naudime seda kaunist soome keelt, mis on meie kõigi südameid soojendanud juba aastaid. Kenad hüüded nagu Pekka missä see perkelän wessä oon!!! jne jäävad aegajalt kõrva. Aknast välja vaadates võime näha ilusat suurt halli Läänemerd ja mõningaid lolle kajakaid, kes vaatavad laeva reelingul meid aknast vastu kohe eriti tühja pilguga. Ja mis kaunis heli see kõrva paitab... see on ju purjus soomlaste karaokelaul. Sellegipoolest oleme me täis seiklusjanu ja ärevust. Üks asjakohane pilt ka... ;)

Siit algab meie seiklus...

Kõigest mõned tunnid ja hakkamegi liikuma Hawaii suunas. See on uskumatu, me ei suuda veel siiamaani uskuda, et me Hawaiile lähme. Ma arvan, et see jõuab kohale alles siis kui istume lennukisse ja suundume paradiisisaare poole.

2 tunni pärast väljub Tallinna Sadamast laev, mis suundub Helsingisse. Seal veedame oma öö ja kolmapäeval 20.mail väljub meie lennuk vara hommikul-8:45.

Lennureis kulgeb meil siis järgnevalt-Helsingi-London-LA-Honolulu.

20.mail kell 20:45 jõuame Honolulule.

Asjad said lõpuks pakitud, nüüd tuleb vaid loota, et kõik vajalik on kaasas:) Kui ka pole ei ole hullu, eks me jää elama. Peab lootma veel heale õnnele, et kohvrid ilusasti ikka kohale ka jõuavad.

Veel tahaks mainida, et aitäh kõigile sõpradele, kes võtsid osa meie lahkumispeost ja teised kes kahjuks ei jõudnud, ärge muretsege, pole me teid ka ära unustanud.

Te kõik olete meile väga kallid ning jääme teid kõiki igatsema. Aga ärge veel lootke, et meist lõplikult lahti saate, me tuleme veel tagasi:) Kindlasti hoiame teid kursis enda tegemistest.

Ema-isa jään teid ka igatsema, aga püüan võimalikult palju teiega ühenduses olla.

Ega siin muud pole, kui kotid selga ja reis võib alata.

NB! Võin ausalt tunnistada, et ärevus on ikka sees, aga ainult positiivne;)

Igatseme juba praegu teid kõiki!

Aloha

Teie Heleri ja Paul-Gunnar