30.06.2009
Teisipäev
Hommik algas pudru ja ananassiga. Järgnes matkamine Puunau Pali`le. Läksime kella 1.25-ks Harry korteri juurde, kust meid võttis auto peale Harry sõber Jim . Seekord sõitsime autokastis, mis oli päris vahva. Meiega tulid veel Harry, Tõnu ja Ronne ning 3 kohalikku poissi.
Matk ise oli hull, kuna üles sai ronida nii, et pidid end juurikate ja puude abil ülesse tõmbama ja mulle, kes kardab kõrgust ei olnud see üldse kerge, eriti kui terve keha väriseb ka veel. Aga teised julgustasid ja jõudsin tippu. Teised läksid veel edasi kõrgema mäe otsa, aga mina ootasin ja nautisin seda vahepealset vaadet, mis oli hingematvalt ilus. Vahepeal jõudsid sinna ülesse ka kolm kohalikku, kes ütlesid, et eestlased on hullud, et veel edasi ronisid. Nemad on kohalikud ja ei julge sinna ülesse ronida.
Ootasin oma pool tundi ja 2 poissi tulid alla. Ei viitsinud teisi oodata ja hakkasime alla ronima, sest alla saada oli ka raske. Läksime alla tasa ja targu, sest see oli tõesti väga raske. Aga me tegime ära, jõudsime õnnelikult maapinnale. Ma olen enda üle uhke et sinna ülesse ronisin.
Maapinnal nägime vabas looduses kana oma tibudega...:)
Edasi läksime kuskile randa ujuma ning 6-ks jõudsime koju.
Väsimus oli suur, aga ei viitsinud Liinaga kodus passida ning otsustasime niisama linna peale jalutama minna. Palju astuda ei jõudnudki kui juba jalutasid kohalikud tuttavad vastu. Tegime väikse linna tiiru ja läksime koos Davy ja Markiga da Big Kahuunasse sööma. Käisime ka enne seda korra Lotusest läbi, kuna saime tasuta sisse. Olime seal kõigest 5 minutit, kuna seal oli nii vähe raffast. Tegime veel ühe väikese linnatiiru ja läksime koju, kuna midagi põnevat ei toimunud.
Teisipäev
Hommik algas pudru ja ananassiga. Järgnes matkamine Puunau Pali`le. Läksime kella 1.25-ks Harry korteri juurde, kust meid võttis auto peale Harry sõber Jim . Seekord sõitsime autokastis, mis oli päris vahva. Meiega tulid veel Harry, Tõnu ja Ronne ning 3 kohalikku poissi.
Matk ise oli hull, kuna üles sai ronida nii, et pidid end juurikate ja puude abil ülesse tõmbama ja mulle, kes kardab kõrgust ei olnud see üldse kerge, eriti kui terve keha väriseb ka veel. Aga teised julgustasid ja jõudsin tippu. Teised läksid veel edasi kõrgema mäe otsa, aga mina ootasin ja nautisin seda vahepealset vaadet, mis oli hingematvalt ilus. Vahepeal jõudsid sinna ülesse ka kolm kohalikku, kes ütlesid, et eestlased on hullud, et veel edasi ronisid. Nemad on kohalikud ja ei julge sinna ülesse ronida.
Ootasin oma pool tundi ja 2 poissi tulid alla. Ei viitsinud teisi oodata ja hakkasime alla ronima, sest alla saada oli ka raske. Läksime alla tasa ja targu, sest see oli tõesti väga raske. Aga me tegime ära, jõudsime õnnelikult maapinnale. Ma olen enda üle uhke et sinna ülesse ronisin.
Maapinnal nägime vabas looduses kana oma tibudega...:)
Edasi läksime kuskile randa ujuma ning 6-ks jõudsime koju.
Väsimus oli suur, aga ei viitsinud Liinaga kodus passida ning otsustasime niisama linna peale jalutama minna. Palju astuda ei jõudnudki kui juba jalutasid kohalikud tuttavad vastu. Tegime väikse linna tiiru ja läksime koos Davy ja Markiga da Big Kahuunasse sööma. Käisime ka enne seda korra Lotusest läbi, kuna saime tasuta sisse. Olime seal kõigest 5 minutit, kuna seal oli nii vähe raffast. Tegime veel ühe väikese linnatiiru ja läksime koju, kuna midagi põnevat ei toimunud.
See ya;)
Hellukas...
No comments:
Post a Comment